Pankrotikultuuri parandamisele peaksid tõuke andma ettevõtjad

Alar Jäger
Krediidiinfo asedirektor

alarjägerSelle aasta pankrotiuuringu valguses on põhjust rääkida Eesti pankrotikultuurist. Või kultuuritusest, sest on ju levinud arvamus, et raskustes Eesti firmajuht topib alati enne pankrotti kohvrid raha täis ja laseb tagaukse kaudu jalga nii, et kellelegi midagi ei jääks.

Mõnigi ettevõtja on nõudnud, et pankrotiga seonduvate probleemide korrastamiseks peaks jõuliselt sekkuma riik, kuid asjale võiks läheneda ka teisest küljest. Tõuge muudatusteks peaks tulema ettevõtjatelt ja olema seotud tihedalt usaldusliku ärikultuuri arenemisega.

Pankrotikultuuri negatiivseid ilminguid tuleks tõsiselt võtta, kuna nende mõju kogu ärikliimale on suur. Üheks näitajaks, et miski on mäda, on raugenud pankrotimenetluste kõrge osakaal. Kui aastatel 2006-2009 jõudis pankrotiotsuseni ja reaalse vara jagamiseni pea pool kõigist pankrotimenetlustest, siis mullu vähem kui 30 protsenti. Valdav osa pankrotimenetlustest Eestis täna raugeb, sest ettevõtted on nii varatud, et seda ei jätku isegi pankrotihalduri tasuks. Tihti on küsimus selles, et ärimees on raha kantimisega püüdnud kindlustada, et võlausaldajatele või palgata töötajatele jääksid tühjad pihud.

Hiljutine Riigikohtu otsus juhtis tähelepanu põhilistele printsiipidele – ettevõtjatel tuleb enda maksejõuetust õigesti hinnata ja õigeaegselt teisi kahjustamata tegutseda. See peaks olema üks ärikultuuri alustalasid.

Eesti kultuuri osaks on ka, et kui ettevõttel on kehv seis, siis hoidub ta sellest aru andmast. 2012. aastal pankrotistunud ettevõtetest 205 ettevõtet (41,4%) ei saanud viimase 4-5 aasta jooksul kordagi Krediidiinfolt krediidireitingut väheste või puudulike andmete tõttu. Krediidinfo ei soovita sellistele ettevõtetele krediiti pakkuda.

Teatavasti peavad ettevõtjad aruandeid esitama ka juhul, kui tegevust ei toimugi, rääkimata miinusmärgiga töötamisest. Andmete esitamata jätmine on lihtsalt tavaks. Probleemidele tuleks hakata ausalt otsa vaatama, salatsemine ei tekita usaldust.

Eks ole põhjust kuri olla, kui äripartner jätab maksmata ja laseb oma äri põhja, et alustada uue firmaga. See ei tähenda aga, et ise peaks samamoodi käituma. Ettevõtluses on märgata hoiakut, et pankrotis on alati keegi süüdi, enamasti keegi teine. Kui ettevõtete juhid panustaksid rohkem oma krediidipoliitika arendamisele ja kasutaksid taustainfot, oleks ka maksejõuetuse laviine ja pahameelt vähem.

Kui ettevõtluses leidub neid, kes väidavad, et ülaltoodud käitumist soosib süsteem ja maksejõuetutel ettevõtetel on liiga lihtne tekitada uusi võlgu või vara ettevõttest välja kantida, siis samamoodi soosib seda üldine pankrotikultuur.

Käitumisviis raskuste korral on heaks mõõdupuuks, mis masti ettevõtjaga on tegu ning mil määral võib teda usaldada. Sama on märkinud ka Swedbanki juht Priit Perens.

Olen veendumusel, et ebaväärikatele, veel enam pahatahtlikele ja ettevõtluskeskkonda kahjustavatele ettevõtjatele tuleb anda märku, et pankrotiga vassimine vähendab usaldusväärsust ja on piisav põhjus koostööst loobumiseks. Vaid nii saab pankrotikultuuri parandada.

Ettevõtjad peaksid näitama, et pole sobilik, kui mõne turul tegutseja jaoks on pankrot korduvalt lihtsalt osa äriplaanist. Pankrotioht on tavaliselt ette näha ja sellega tuleks rohkem arvestada.

Kui sellised seisukohad ettevõtluses levivad ja pankrotikultuur paraneb, võib hakata ka laiemalt diskuteerima, mida parandada seadusandluses ja kuidas tõhustada reeglite täitmise kontrolli. On ju pankrottide osakaal ettevõtluses pärast majanduslangust taas madalal tasemel ja seega käes õige aeg pankrotikultuurile rohkem tähelepanu pöörata.

 

KOMMENTAAR
Mait Palts
Eesti Kaubandus-tööstuskoja peadirektor
 
Pankrotimenetluste vähenemine on positiivne ning näitab majanduskeskkonna suhtelist paranemist, kuid probleemne on kindlasti suur raugevate pankrotimenetluste arv. See viitab mitmele asjaolule – pankrotiavaldus võidakse esitada liiga hilja; osade ettevõtjate puhul esineb tõenäoliselt ka teadmatust maksejõuetusega seonduvatest kohustustest ning paraku esineb ka ettevõtjaid, kelle tegevus ongi teadlikult sellisele mudelile üles ehitatud.

Üldine ettevõtjate suhtumine pankrotti sõltub täna paljuski konkreetsetest asjaoludest. Siiski võib öelda, et juhul kui pankrot on ettevõtjale esmakordne ja seotud objektiivselt äririski realiseerumisega, ei suhtuta sellesse kuigivõrd negatiivselt – enamikel juhtudel toetatakse teise võimaluse andmist. Olukord on teine kui võlausaldajad tunnetavad võlgniku pahatahtlikkust või on tegemist isikutega, kes seostuvad korduvate pankrottidega. Avalikkuse ette jõudnud negatiivsed näited mõjuvad kindlasti negatiivselt ka ettevõtluskeskkonna üldisele usalduse foonile ning võivad mõjutada perspektiivis ka nn teise võimaluse andmist olukordades, kus see tõesti põhjendatud oleks.

Raugevate pankrotimenetluste suure hulga probleemiga on vaja tegeleda ja vajadusel analüüsida, milliseid meetmeid rakendada kasvõi isikute suhtes, kes on olnud otseselt seotud mitmete raugenud pankrotimenetlustega, kus nii ettevõtjatel kui ka riigil on jäänud saamata olulised summad. Kui pahatahtliku käitumise korduvus ja tahtlikkus on näiteks eelnevate pankrotimenetluste käigus tuvastatud, ei peaks kindlasti leebelt suhtuma.

“Pankrotikultuuri parandamisele peaksid tõuke andma ettevõtjad” on saanud 2 vastust

  1. Raugevate pankrotimenetluste rohkuse ühe põhjusena tooks välja ka saneerimismenetluste arvu suurenemise. Saneerimismenetluse mõte oli küll tuua likvideeriva pankrotimenetluse kõrvale alternatiivne menetlus, mis võimaldab ettevõtet säilitada ka firma ajutise makseraskuse korral, kuid praktikas on näha, et seda kasutatakse enamjaolt pankrotiavalduse esitamisega viivitamiseks ning ettevõtte varatuks tegemiseks. Tavapärane on , ettevõte on juba püsivalt maksejõuetu selleks ajaks, kui esindajad hakkavad saneerimisavaldust esitama. Ettevõtete juhid väldivad selliselt seadusest tuleneva kohustuse täitmist, mis näeb ette pankrotiavalduse esitamist, kui ettevõtte ei suuda püsivalt oma kohustusi täita. Pole harvad juhtumid, kui pärast saneerimismenetluse lõpetamist on algatatud pankrotimenetlus, kuid selgub, et saneerimismenetluse käigus on ettevõtte varad võõrandatud. Kui võlausaldajad pole piisavalt vahendeid, et vara tagasivõitmise protsessi rahastada, siis võib arvestada pankrotimenetluse raugemisega, mille käigus jäävad võlausaldajad rahata. Tavapärane on ka see, et vara äriühingust sihilikult välja viinud ettevõtjaid ei võeta erinevatel põhjustel vastutusele. Kahjuks tundub, et raskem on advokaadina nõustada lähtudes kehtivast seadusandlusest vara tagasivõitmist ning kergem vara välja viimist ettevõttest. Olen tänseks olnud ka pea 1 000 pankrotimenetluse haldur alates aastast 1993. Viimasel ajal on kohtute menetluses ka väga palju füüsiliste isikute võlgadest vabastamise menetlusi, kus kahjuks väga kergekäeliselt on võimalik võlgadest vabaneda. Maksumaksjatena kanname me sisuliselt ise nende isikute kulud.

  2. Irina Nikolajeva, Holz Prof OÜ tegevdirektor ütleb:

    Kui palju on tänapäeval ausalt tegutsevaid ettevõtteid, kes oma huvide kõrval hoolivad tõsiselt ka sellest, kuidas nende tegevus teisi mõjutab? Nõustun, et tõuge pankrotikultuuri parandamiseks peaks tõesti tulema ettevõtja enda poolt, kuid muudatus kui selline on teatavasti enamikule vastumeelne ja pigem soovitakse seda võimalikult kauaks edasi lükata.
    Oma kogemustele tuginedes sooviksin tuua näite hoopis teiselt poolt ja rääkida justnimelt riigi sekkumisest. Pankrotikultuuri parandamiseks saab palju ära teha just riik, kuid tundub, et seadusorganid ei soosi samuti pankrotti. Näiteks äriregistrist peaks saama usaldusväärset infot ettevõtte käekäigu kohta, kuid ometi on sealne kontrolli tase ja tegutsemiskiirus laiduväärsed. Ettevõte võib olla juba 4ndat aastat äriseadustiku vastaselt omakapitaliga miinuses ja esitada majandusaasta aruande pea kolm aastat hilinedes ilma, et rakendataks mingeid sanktsioone. Nähtub, et vajalikku sundlõpetamist ei soovita teha ja miks peaks siis seadust rikkuv ja hoolimatu juht üldse hakkama aruandeid esitama? Sealt ka need tavad andmeid mitte esitada. Probleemsele ettevõttele koostatakse iga aasta lihtsalt netovara teavituskiri ega esitata ei trahve ega ettekirjutusi. Salatsemine ei tekita tõesti usaldust, kuid on mõne silmis kindlasti parem, kui ettevõtet negatiivses valguses näitavate andmete avalikustamine. Kohati piisab ettevõttel kliendi/partneri usalduse võitmiseks atraktiivsest ja ettevõtet ülistavast kodulehest ning heast reklaamist ning taustaandmeid ei hakatagi uurima.
    Kui seadusorganid järgiksid äriseadustikku ja oskaksid hinnata, millisele ettevõttele oleks eetiline mööndusi teha ja aega juurde anda ning milliste suhtes sundlõpetamine käiku viia, oleks ärimaastik kohe selgem. Loomulikult jääb ka võimalus, et antud jutt on lihtsalt ühe ettevõtte radikaalne kogemus ning tegelik olukord ei ole pooltki nii halb.
    Selleks, et ettevõtjad tegutseksid õilsalt ja asuksid pankrotikultuuri parandama, võivad nad vajada väikest tõuget, mis demonstreeriks neile, et probleemide edasilükkamist ja varjamist ei soosita ning et see paneb nad igas mõttes veelgi halvemasse olukorda. Mittesoositavale teole peavad järgnema tagajärjed!

Lisa kommentaar

AS Creditinfo Eesti - Narva mnt 5, 10117 Tallinn
+372 665 9600 INFO@CREDITINFO.EE
Developed by Obscural